Meie kandi murekohad

Oma valimiskampaania alguses saatsin laiali otseposti, kus muuhulgas küsisin ka tagasisidet selle kohta, mis inimestel muret teeb, millised on meie elu kitsaskohad. Tänaseks olen osalenud kümnetel kohtumistel, sealhulgas tugeva kogukondadega Harjumaa erinevates piirkondades nagu Kehra, Anija, Alavere, Aegviidu, Kuusalu, Kolgaküla, Laulasmaa.  Olen teinud koostööd Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste perede Liiduga, MTÜ Kehra Raudteejaam, Aegviidu Jaam Anno 1870 MTÜ-ga, Kaitseliidu Kose malevkonnaga ja paljude-paljude teistega.
 

Laias laastus võin kohe öelda, et erilisi üllatusi ei olnud. Põhimõtteliselt olid samad teemad ka minu südamel juba enne valimisi ning olen lubanud oma kampaanias ka nende eest seista - meie lapsed. meie kogukond - meie tulevik.
 

Kindlus homse päeva ees!
 

Põhiline mure on mõistagi sissetulek – tervelt 39% vastustest käsitlesid just seda teemat. Oli siis tegu vähemalt 800-eurose miinimumpalga, suurema pensioni või uute töökohtade loomisega. Ühe asjana, mis varem ehk kahe silma vahele jäi, mainiti ka lesepensionit. Tegelikult on see vägagi oluline teema, mis tänavuses valimiskampaanias on pea kõigil kahe silma vahele jäänud, sest peale partneri lahkumist võib üksikuks jäänud pensionäri elustandard langeda drastiliselt. Igatahes on see teema, millele tuleb edaspidi suurt tähelepanu pöörata.
 

Pere ja lapsed
 

Kohe peale sissetulekuid oli vastajate „murelapseks“  lapsed, keda oma vastustes mainis 35% vastanutest. Lisaks erinevatele lastetoetustele nagu tasuta toit lasteaias ja koolis, üksikvanema toetamine ning lasteaiakohad oli väga oluline ka perekond, lapse kasvukeskkond. Sealhulgas ka see, et last kasvataks mõlemad vanemad, et üks vanematest ei peaks käima perele elatist teenimas kodust kaugel. Tuleb tunnistada, et oli ka mitmeid toetusavaldusi traditsioonilisele perekonnale. Facebookis läbi viidud minibussi kampaania, mis tõi üllatavalt suure tagasiside,  tõstatas ühe olulise teema, millega tuleb kindlasti lähiajal tegeleda kõigil tasanditel. Eesti suurperede igapäevased liikumisvõimalused on väga piiratud. Sellele tuleb leida lahendus, et lasterohkus peres ei oleks piiranguks laste kasvatamisel avatud silmaringiga kodanikeks.
 

Tugev kogukond, hea elukeskkonna alus
 

Veidi vähem kui kolmandiku (26%) tagasiside sisuks oli kogukond, maaelu aktiviseerimine, infrastuktuuri parandamine sh tasuta lokaalne transport, postkontorite säilitamine, kohaliku ja riigi tasemel bürokraatia vähendamine – kõik igati asjalikud ja põhjendatud soovid ning vajadused. Muuhulgas avaldati ka protesti juba hästi funktsioneerivate valdade liitmise vastu, mis on inimlikult igati mõistetav ning oma koduvalla patriotismi tuleb igati tervitada, sealt algab ka kodutunne.
Loodan, et valijad mind piisavalt usaldavad, et ma saaksin kõik need ülaltoodud probleemid Riigikogus esile tõsta ning aidata neile asjakohaseid ja töötavaid lahendusi leida nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. 

„Oh, mis see minu hääl ikka loeb...“

Eesti valijate seas on juba  pikka aega liikvel kaks väga olulist ja isegi ohtlikku väärarvamust. Üheks eksitavaks seisukohaks on saanud hoiak, et „oh-mis-see-minu-hääl-ka-loeb“. Mõte sellest, nagu ühe inimese arvamusest ei sõltuks midagi, on ohtlik just nimelt tõelisele demokraatiale. Demokraatia on kõigi üksikindiviidide arvamuste, eelistuste kogusumma. Jättes ennast välja kollektiivsest otsustusprotsessist,  jätab inimene oma elu üle otsustamise teiste hooleks. Kui selliseid inimesi on palju, siis mõistagi ei ole valimistulemused alati sellised nagu me soovime.  Nö surnud ringist, kus valimispassiivsus kutsub esile ebasoovitavad valimistulemused, mis omakorda suurendavad veelgi valimispassiivsust, pääseb välja vaid tegutsedes s.o valimiskasti juures oma tahet avaldades.  Keegi ei takista meid enne valimisi oma eelistusi teistega jagamast ning muudatuste tekitamiseks mõttekaaslasi otsimast või valitseva olukorraga mitte rahul olles ka ise kandideerimast. See oleks Vaba Riigi kodanikule märksa omasem ja loomulikum, kui tuimalt telepurgi või arvuti ees sisse ahmida, mida teised sinusse sisse pumbata suvatsevad. Võib olla on käesolevatel valimistel osalev suurem hulk uusi kandidaate oma ajastu märk?    

Teiseks suuremaks väärarusaamaks on see, et ega väiksemad ja värskemad või kohalikud tegijad eriti löögile st Toompeale pääsegi ja neile antud hääled lähevad raisku või kantakse üle parteide esinumbritele.  Riigikokku tunduvad saavat ikka ühed ja samad inimesed, parteiliidrid, telestaarid või avaliku elu tegelased.  Taas on tegu suletud ringiga, mille põhjuseks on eeskätt eestlaste konservatiivne mõtteviis. Keegi ei taha oma häälel lasta raisku minna ja nii valitaksegi Toompeale ja mujalegi need, kes teleekraanilt või leheveergudelt juba tuttavad, mis sest, et kohalikust elust ja probleemidest ning ehk üldse päevapoliitikast kaugele jäävad. Selliseid häälemagneteid kasutataksegi, et nad oma häälehulgaga tõmbaksid kaasa ka teisi nimekirja eesotsas olijaid. Tulemuseks võib olla järjekordselt madal Riigikogu usaldusprotsent. Ometi on ka kohalikel tublidel tegijatel reaalne võimalus osutuda valituks, kui eelistada omakandi inimesi. Selleks on mitu võimalust.
 

Mis on isikumandaat ja lihtkvoot?
 

Kõigepealt isikumandaat. Kandidaat, kes saab oma valimisringkonnas lihtkvooti ületava häältesumma,  osutub valituks isikumandaadiga. Ah, et mis on lihtkvoot? Näiteks kui valimisringkonnas on 10000 valijat ning 5 saadikumandaati, siis arvutame lihtkvoodi nii 10000:5=2000. 2000 ongi lihtkvoot ja selle häältesumma saavutanud või ületanud on ka ühtlasi valitud. Kuna isikumandaadiks vajalikku kogust üksinda kokku koguda tundub võimalik vaid vähestele ja Riigikogus üks hääl ei ole piisav, siis ongi enamik suure poliitika huvilisi koondunud maailmavaate alusel erinevatesse parteidesse.

Ringkonnamandaat – võimalus kohalikele!  

Teise võimalusena võib seesama kohalik parlamenti jõuda ringkonnamandaadiga. Selleks loetakse kokku parteile valimisringkonnas antud hääled ja jagatakse summa lihtkvoodiga. Kui partei sai näiteks 10000-lt valijalt 8000 häält, siis tähendab see (8000:2000) nelja ringkonnamandaati.  Partei valimisnimekirjas reastatakse tulemuste selgudes kandidaadid vastavalt nende saadud häältearvule. Eelnev valimisnimekiri on lihtsalt nimekiri inimestest, kes partei nimekirjas kandideerivad. Poliitilistes ringkondades räägitakse, et eriti väärtuslikud on nimekirjade esimesed ja tagumised kohad. Lihtsalt selle pärast, et valijal on oma kandidaati kas nimekirja algusest või lõpust hõlbus leida ja tema poolt oma hääl anda. Seetõttu proovivadki erakondade juhatused oma esinumbrid paigutada kas nimekirja tippu või lõppu.  Kuid pidagem meeles, et mõnes väiksemas kohas kopsaka häälesaagi saanud kandidaat saab lõplikus valimisnimekirjas parema koha kui tuntum kuid hõredamalt hääli saanud kandidaat. Lisaks aitavad valimisringkonna kasinama häälesaagiga kandidaadid edasi eeskätt enda seast rohkem hääli kogunuid. Juhul kui erakonna nimekiri kogus peale täismandaatide veel vähemalt  75% mandaadiks vajalikust häältest, siis saab ka selle eest ringkonna täismandaadi.

See on tõsi - Sinu hääl loeb – tegutse!
 

Seega, kui tahame avatumat ja laiapinnalisemat demokraatiat, kohaliku elu edenemist ning uusi nägusid ja värskemaid tuuli Riigikokku, siis tasub minna valima ja anda oma hääl neile, keda tõepoolest teate ja usaldate, kelle igapäevased teod ja tegemised teile teada on ka kogukonna tasandil.

Head sõbrapäeva!

Üldiselt mulle need moodsad sissetoodud pühad ja tähtpäevad eriti ei istu. Sõbrapäeva puhul aga olen nõus heameelega tegema erandi. Kui seda poleks, siis tuleks ta välja mõelda. Ehk küll mitte sellise siirupisena nagu teda turundusvankri ette rakendatuna hetkel näitama kiputakse. Kuigi sõbrapäeva serveeritakse üha enam armastajate pidupäevana, siis tegelikult on ju armunutele nagunii iga päev, kui oma partneri lähedal ollakse, pidupäev. Ka sõprade arv võib turvaliselt olla suurem kui üks. 

Sõprus kipub muutuma millekski enesestmõistetavaks ja isegi nagu märkamatuks. Nagu õhk, mida me hingame, või vesi, mida joome. Nagu õlg, mille najal võib ennast tühjaks rääkida. Ning kui vaja ka tühjaks nutta. Nagu mõnusad soojad sokid või koduselt pehme padi voodis. Parima sõbra tähtsusest saame ehk aru vaid siis, kui must kass vahel meie vahelt läbi jookseb. Siis me märkame, kui suure tühemiku võib ühe inimese puudumine meie ellu jätta.

Selle suure tühemiku pärast vajabki inimene, kes on kõik need aastad talunud sinu/minu isekust ning vahel täiesti talumatut iseloomu, päris oma päeva.

Ma tean küll, et eestlane on kidakeelne. Eriti veel, mis kiidusõnadesse puutub. Ja eks mõõdutundeta kiidulaul olegi väärtusetu. Küll aga kutsun ma Sind täna üles oma parimale sõbrale helistama, sõnumineerima, aga veel parem, otse silmast-silma ütlema talle, et on Sinu Parim Sõber. Lõppude-lõpuks oledki ta ju ise välja valinud või on ta lihtsalt aastate jooksul sõelale jäänud.

Head sõbrapäeva teile, mu head sõbrad!

Head sõbrapäeva teile kõigile!

Poliitiline amokijooks - karistada emadust? Tule taevas appi!

Kui terve Eesti oli äsja hämmastunud eugeenika kohaliku esidoktori mõtteavaldusest “vastutustundetute” naiste steriliseerimisest, siis mind hämmastas rohkem isegi see, kuidas pääsevad sellise mõtlemisega inimesed Riigikogusse ning kelle huvisid nad seal esindavad? Siinkohal tahaks öelda lennartmerelikult : “Tule taevas appi!”

Nii riiklikust kui inimlikust seisukohast ei tohi Eesti kaotada ühtegi last. Isegi kui me seeläbi viie jõukama riigi sekka jõuaksime. Tööränne piiri taha ning langev iive räsivad isegi meie niigi väikest rahvaarvu. Statistikaameti andmetel vähenes eelmisel aastal Eesti rahvaarv 3600 inimese võrra, millest pool tuli negatiivse väljarändesaldo tõttu. Sündide arv on viimasel paaril aastal pisut kasvanud (13700 last 2014. aastal) ja loomulik iive püsinud stabiilne, kuid ikkagi negatiivne. Selle on tinginud ennekõike viimase viie aasta surmade arvu püsimine sarnasel tasemel. Lohutavat, veel vähem rõõmustavat, neis justkui stabiilsetes numbrites kahjuks ei ole. Ennekõike näitab see tugevnevat trendi elanikkonna vananemisele, mis omakorda on paratamatu surve riigi eelarvele ja sotsiaalsüsteemile. Praegu moodustab laste ja pensionäride osatähtsus (ehk siis nende inimeste, kes vajavad riigituge) tööealistega võrreldes 50,9%, mis tähendab, et iga ülalpeetava kohta on meil kaks tööealist inimest. Kuid kui sama tendents jätkub, on  2040. aastal ülalpeetavate osakaal juba 70,2%, mis tähendab kahte ülalpeetavat kolm tööealise inimese kohta.* 

Välisrände negatiivne saldo ei mõju lihtsalt summeeruvalt, vaid võimendab negatiivse loomuliku iibe probleeme. Pole vaja mõistatada, et väljaränne on aktiivseim just nooremaealiste, tööikka jõudnud elanikkonna hulgas. Eesti haridussüsteem on mitmetes rahvusvahelistes uuringutes teiste riikidega võrreldes näidanud häid tulemusi. See asjaolu teeb mind aga eriti murelikuks. Koolitame teistele riikidele hea haridusega, kuid kodumaal perspektiivitunde kaotanud noori, kes suunduvad teistesse riikidesse tööle ja jõukust looma. Haridussüsteem on suuresti riigieelarvele ülesehitatud. Viimaste aastakümnete eesmärk iga hinna eest silma paista riigi fiskaalnäitajatega rahvusvahelises võrdluses on tänaseks viinud olukorrani, kus oma riik oleks justkui iseenda kodanikele selja pööranud. Sellise trendi jätkumine on kindel tupiktee pikas perspektiivis, olgu lühiajaliselt näitajad kui head tahes.

Võtmesõnaks on positiivne iive ja välisrändesaldo positiivseks muutmine. Maakeeli tähendab see perekonda, kes tunneb ennast tuleviku ees turvaliselt.
Täna peame tõdema, et palgavaesuse süvenemise risk lastega perede hulgas on eriti suur. See ei saa olla perspektiiv ei riigi ega ettevõtluse arengule inimeste Eestis! Kui, siis ainult lühinägelike päevapoliitikutele ja kitsarinnalistele Mogri-Märtidele.

Suurima riskigrupi moodustavad siin üksikvanema, valdavalt üksikema, lapsed. Üksikvanema sissetulekust peab ju piisama mitmele ja kõige jaoks. Kaasaaegse ühiskonna heaolu kasv on kaasa toonud isiku võime kergemini üksi hakkama saada, mis on mõjunud püsivate peresuhete loomisele ja hoidmisele laastavalt. See on omaette pikem ja tõsisemat arutelu vajav teemal, millel peatun mõni teine kord. Mitte mingil juhul ei õigusta see asjaolu, kui üks partner on kunagi armastusest ja lootusest sündinud lapsed saatuse hooleks jätnud. Äsja seadustatud elatise garanteerimise fondi loomine on samm õiges suunas. See peab saama kiiresti reaalse sisu ja asuma tegustema. Riik peab osalema oma tulevase kodaniku väärilise stardi kindlustamisel.

Vähem valus pole aga mõelda selle peale, et isegi kahe töötava vanemaga perede palkadest ei pruugi piisata argikulutusteks. Eriti veel, kui pisiperet peaks rohkem olema. 2012. aasta andmete põhjal elas vaesuses ligikaudu 21,5% kooliealise lastega peredest. Mis turvandest me saame rääkida? Veel enam, me riskime pealekasvava põlvkonnaga, kellele oma riik ja selle väärtustamine on vähetähtsad kolmanda-neljanda järjekorra teemad kui üldse.

Eelseisvad valimised on seekord erandlikud just nende valikute ümber, mis ei muuda meie elu üle öö. Samas tuleks kampaania arutelu just selle ümber käima. Meediatarbimisharjumused ja seal toimivad lõksumeelitavad töövõtted mõjutavad  valijat oma lühiajaliste lubadustega, meelitades lausa sooja tee ja pirukaga tegema hetkeotsust, ilma pakendisse vaatamata st ilma sisuta.

See kõik on võimu tähtsustavate erakondade kampaaniad muutnud üha skisofreenilisemaks amokijooksuks. Selline stiil „mõjutada“ inimesi kampaania ajal võtetega, tekitada inimestes lootust, et äkki neil seekord on tõsi taga ja elu lähebki üleöö paremaks. Lihtne on valijat hullutada justkui ta oleks kohe-kohe loteriivõitu võitmas. Loteriivõitu, milles osalemiseks ei anta talle isegi ausat võimalust, rääkimata võiduvõimalusest üldse. Lubatud ajal ei toimu „loosi, kus iga pilet võidab!“ Seda ei olegi planeeritud korraldada, sest selleks on valija hääl saadud ja loterii on aegunud.

Kõige selle taustal on eriti naeruväärne, kui lugupeetud teadlased äärmiselt demagoogiliselt (loe: mitte akadeemiliselt) ründavad lähiajaloo tagasipöördumatute sündmuste tulemusest tulenevale vajadusele otsida integratsiooni küsimustes uusi ja paremaid lahendusi. Veelgi enam, eurojackpot loterii peavõit – minu isiklik mugav ja soe ametikoht peab olema kaitstud isegi, siis kui selle hoidmiseks tuleb õhutada rahvuste vahelisi pingeid ja manipuleerida riikliku julgeolekuga isiklikes huvides. Kõik mõistavad, kellest on jutt.

Sotsiaaldemokraadina ja oma kodusest kasvatusest lähtuvalt ei soovi ma kindlasti osaleda sellises trikitamises. Naljaga pooleks „Päästeamet on aastaid hoiatanud, et tulega mängimine on ohtlik“ :). Kahju, et ei ole veel suitsuandureid, mis reageeriks koheselt, kui poliitiku „suust tuleb suitsu“. Võti kõige selle vastu on meie endi kätes. Tuleb võtta aega, kasutada oma „talupojamõistust“, sisemist intelligentsust, et filtreerida erinevaid väljaütlemisi demagoogiast.

Meie, sotsiaaldemokraatide lubadused on reaalsed:
- tõstame esimese ja teise lapse igakuise toetuse 75 euroni;
- kolme lapsega perele lisame veel 200-eurose toetuse;
- tagame igakuiselt iga lapse kohta 25 eurot huvialatoetust,  et laste areng oleks võimalikult mitmekülgne ning arendav.  

See on üsna tagasihoidlik osa sammudest väärtustamaks inimest, perekonda, last ning hoida nende turva- ja perspektiivitunnet eneseteostamisel homse ees.
 

Tulles tagasi loo algusesse, siis kõik eelnev mitte ainult ei kinnita minu veendumust, et jutt „valesid valikuid tegevate emade“  steriliseerimisvajadusest on tülgastav. Seda mitte inimlikust ja moraalsest küljest, isegi mitte valimiskampaania „mõjusate loosungite“ vajaduse seisukohast. See on kuritegelik oma rahva suhtes. Eelnevast jutust tahan järeldada, et  nn „ebasoovitavate laste arvu kahandamise“ asemel peame me kahandama vaesust ning eeskätt just lastega seotud vaesust. Isegi kui peale tähelepanu saamist poliitik kergekäeliselt vabandab oma ebaõnnestunud nalja pärast, on see lihtsalt lubamatu. Selline juhuslik nali paljastab inimese mõtlemise küünilisuse. Ja sellised inimesed ei tohi osaleda Eesti riigi seadusloomes.

Lapsed on Eesti tulevik ja nendel valimistel hääletama minnes tasub enne hoolikalt läbi mõelda, kas anda oma hääl neile, kes oma sõnadega (loe: tegudega, sest nende tegu ongi sõnastada seadusi) soovivad Eesti iivet piirata, või neile, kes pühendavad oma energia ja ressursid meie lastele parema elu ja võimaluste loomiseks. Nii ja ainult nii tagame tööd tegeva ja tööd andva tuleviku. Nii ja ainult nii tagame pensionid meile endile - tänastele töötegijatele ja tööandjatele.

Neile, kes hoolivad. Mina hoolin inimeste Eestist!

*Statistikaamet, pressiteade 22, 26.02.2014