Head sõbrapäeva!

Üldiselt mulle need moodsad sissetoodud pühad ja tähtpäevad eriti ei istu. Sõbrapäeva puhul aga olen nõus heameelega tegema erandi. Kui seda poleks, siis tuleks ta välja mõelda. Ehk küll mitte sellise siirupisena nagu teda turundusvankri ette rakendatuna hetkel näitama kiputakse. Kuigi sõbrapäeva serveeritakse üha enam armastajate pidupäevana, siis tegelikult on ju armunutele nagunii iga päev, kui oma partneri lähedal ollakse, pidupäev. Ka sõprade arv võib turvaliselt olla suurem kui üks. 

Sõprus kipub muutuma millekski enesestmõistetavaks ja isegi nagu märkamatuks. Nagu õhk, mida me hingame, või vesi, mida joome. Nagu õlg, mille najal võib ennast tühjaks rääkida. Ning kui vaja ka tühjaks nutta. Nagu mõnusad soojad sokid või koduselt pehme padi voodis. Parima sõbra tähtsusest saame ehk aru vaid siis, kui must kass vahel meie vahelt läbi jookseb. Siis me märkame, kui suure tühemiku võib ühe inimese puudumine meie ellu jätta.

Selle suure tühemiku pärast vajabki inimene, kes on kõik need aastad talunud sinu/minu isekust ning vahel täiesti talumatut iseloomu, päris oma päeva.

Ma tean küll, et eestlane on kidakeelne. Eriti veel, mis kiidusõnadesse puutub. Ja eks mõõdutundeta kiidulaul olegi väärtusetu. Küll aga kutsun ma Sind täna üles oma parimale sõbrale helistama, sõnumineerima, aga veel parem, otse silmast-silma ütlema talle, et on Sinu Parim Sõber. Lõppude-lõpuks oledki ta ju ise välja valinud või on ta lihtsalt aastate jooksul sõelale jäänud.

Head sõbrapäeva teile, mu head sõbrad!

Head sõbrapäeva teile kõigile!