Kuidas pood külla tuleb ehk minu päev autokaupluses

Eilne hommik algas minu jaoks tavatult vara. Kiire hommikukohv ning juba kiirustangi Kosele, et minna meie autokauplusse müüjaõpilaseks. Kosel teeb juht Endel veel mõned asjatoimetused, toob vahetusraha,  kontrollib kauba ning meie sõit võib alata. Kell on pisut peale seitset.

Esimene peatus viib meid Kose külje all asuvasse teeäärsesse tallu. Seal elab üksik vanahärra, kes muidu poodi ei pääsekski, kui Endel talle otse treppi ei sõidaks. Kast tomatimahla ja mõned tarvilikud toiduained valitud ning makstud, soovib härra meile head teed ning edasi asutame end Ravila poole liikuma. Endel ütleb, et täna oleme pisut varasemad ning ilmselt peame  veidi ootama. Muidu võib juhtuda, et mõnel püsikundel jääb nädalavahetuseks leib ostmata, kuid Endli hooliv loomus sellist asja lubada ei saa.

Oodata polegi vaja kaua, saame just bussi paika, kui ostjad juba kohal. Selgelt tekitab prouades elevust Endli kaaslane. Saame kenasti jutule ning lisaks vajaliku kauba otsimisele räägime ka poliitikast. Mis siis on prouadel südamel? Eks peaasjalikult ikka see, et mis siis saab, kui Endel enam poesõite ei tee? Kuhu siis kauba järgi minema peab? Samuti loodavad prouad, et pension pisut kasvaks. Korteris elades jääb peale maksude tasumist ja rohtude ostmist toiduks ikka väga vähe järele ja peab olema oskuslik, et uue pensionini vastu pidada. Varsti saame oma kaubad siin müüdud, jutud räägitud ja asume uuesti liikvele.

Teele  jääb mitmeid pisipeatusi, kus ostjaks vaid üks inimene. Üksikud inimesed, kelle jalavaeva vähendamiseks on Endel abivalmilt nõus peatuma pea iga värava ees, kus teada, et pererahvas olemas  ning kaupa ootab. Selliselt seigeldes jõuame umbes kahe ja poole tunniga Voosele.

Võrreldes teistega on Voose suur koht. Kultuurimaja ees ootab meid kaheksast inimesest koosnev seltskond. Heatujulised prouad astuvad reipalt poodi sisse ning suur on naabrite üllatus mind kohates. Vestleme pikalt küll päevapoliitikast, Voose tegemistest ning tegusate prouade igapäevaelust.  Kõik saavad  šokolaadi koju kaasa - elu tuleb ikka magusamaks teha. Poole jutu ja toimetuste pealt astub poodi Voose küla säde ja hing, kultuurimaja juhataja Anna. Toob Endlile naabrimemmele mõeldud „Sõnumitooja“ ja palub meil memme juurest läbi sõita. Tegemist on ühe eakama külaelanikuga ja Anna muretseb, et proua ikka oma lehe ja vajaliku toidu kindlasti kätte saaks. Ega midagi, jätame kultuurimaja ees toimetava heatujulise seltskonnaga hüvasti ja asume uuesti teele.

Sõita saame vaid mõned sajad meetrid, kui oleme otse naabrimemme hoovil. Ahjaa, teel kohtame veel üht hilinenud poelist, kellele Endel lahkelt ukse avab ja vajaliku  kraami näppu annab! Naabrimemmega on ka, tänu jumalale, kõik korras. Seni kuni Endel toidumoona kokku pakib, ajame meie soojas toas juttu. Ja jälle tuleb jutuks pisike pension, kallid rohud ja suured maksud… Avaldan lootust, et selles osas on muutusi oodata ja miinimumpalga tõus toob endaga kaasa ka pensionide tõusu. Minnes jätan memmele oma telefoninumbri, et kui peaks olema vaja leiba või rohtu tuua, siis oleks jälle üks number rohkem, kellelt abi küsida.

Edasi sõidame taas väravast väravasse ja mõne suurema peatusega jõuame lõpuks oma sõidu lõpp-punkti Suursool. Viimases peatuses tuleb poodi ka meie tänase päeva kõige noorem ostja ehk pisut üle aastane preili. Ema ostab piima ja lisaks pisipreilile ka natuke õuna.

Ja nii ongi aeg panna kauplus tänaseks kinni ning sõita tagasi Kosele. Peremees teeb Kosel veel viimased toimetused, mina istun oma autosse, et koju sõita. Pea täis mõtteid ja emotsioone. Viimane kord kui Endli bussil mootor katki oli ja ligi kuu aega kaubaauto ei käinud, valmistas see inimestele üksjagu probleeme. Paljud, kelle koduuksel kaubabuss peatus, olid inimesed, kes vanaduse või liikumisprobleemide tõttu olid muust maailmast ära lõigatud. Kui Endel enam ei sõidaks, siis mis nendest saab? Muul moel toidu abivajajateni toimetamine või poeskäikude organiseerimine läheb veelgi kallimaks.

Aga tõesti, mis saab siis, kui Endel enam ei jaksa? Aastaid tal ju juba 78! Kas tuleks noor ja tugev mees, juhul kui Endel peaks väsima,  ning jätkaks sama meeldivalt ja hoolivalt? Hetkel on seda raske uskuda. Vaid töökohtade kaudu inimesi maale tagasi tuues saaksime anda uue hingamise kaupluseautole, naabrivanapaarile ning vallale ühistranspordi planeerimiseks.

Kokkuvõttes võin öelda, et inimesed on ikka inimesed, kusiganes nad ei asu. Söövad ja joovad ka  samu asju – leiba-saia, piima-kohupiima, vorsti, tomatit, mandariine, präänikuid. Endel teeb igal pool märkmeid, mis järgmine kord kaasa võtta, kes soovib granaatõuna, kes seajalgu. Kuid kui päris aus olla, siis see pilt, mis nägin, tegi meele kurvaks – on väga särtsakaid inimesi, ikka seal, kus kogukond tugevam, kuid on ka neid, kes on igapäevaelust väga ära lõigatud. Kuidas edasi?

Vanaemade lugu

Eesti Vabariik. 1930. aasta kuum juulikuu. Heinategu on just täies hoos. Nõva valla Rannakülas näeb ühes kaluriperes ilmavalgust kolmas laps, tüdrukutirts nimega Helga. Pere pole rikas, ajad on rasked ja  ema peab naasema tööle. Pole vanemahüvitist  ega lapsehoolduspuhkust, sõime- või lasteaiakohast rääkimata. Vanemad õed valvavad beebit. Aastatega kasvab Helga tubliks ning töökaks neiuks. Paraku algab sõda, mis purustab mitmed noore inimese unistused ja lootused, puudulikuks jääb haridus, kuid noort naist see ei murra. Töökäsi on kõikjal ja alati vaja. 

Peale sõda, 1952. aastal, läheb Helga mehele ning aasta hiljem sünnib nende perre tütar. Olude sunnil  tuleb tütreke üles kasvatada üksi. Helgal, nagu tema emalgi, polnud vanemahüvitist, lapsehoolduspuhkust ega muid riiklikult tagatud abimeetmeid ning nii pidi ka see noor naine saama hakkama ise. Aga need pole raskused, mis oleks rannarahva järeltulijat suutnud murda. Kokana, kudujana, teistel lihtsamatel töödel olid uksed töökale naisele alati avatud.

Aastad läksid ning saabus aeg, kui tööd olid tehtud ning võis jääda teenitud vanaduspensionile. Siiani endaga kenasti hakkama saanud naine mõistis, et kõik see, mis ta elus on teinud, kulub hädasti ka vanaduspõlves ära. Väljateenitud vanaduspuhkust saab üksi elav inimene pidada vaid siis, kui kütmiseks vajalikud puud  tulevad oma metsast, söök lauale oma aiast, oma kasvatatud kartulist. 

Naine, kellest ma räägin, oli minu vanaema. Maailma parim. Ta oli teinud terve elu väga rasket tööd ning pühendanud hiljem palju aega oma lastelastele. Tänu temale olen ma omandanud oskuse oma kätega perele soojad riided selga meisterdada, tänu temale suudan ma teha süüa ka siis, kui kapis on ainult „tahtejõud“, tänu temale olen ma ehk natuke parem inimene.

Mul on häbi, et sellised inimesed, kelle tööd ja toimetused riigi heaks on tehtud, peavad ajama läbi pensioniga, mis korteris elades katab heal juhul elektri- ja soojakulud, jättes söögiks ja muuks  vaid armetu pisku. Kuigi minu vanaema on tänaseks juba lahkunud, on Eestis terve hulk vanavanemaid, kelle elu paremaks muutmine on minu jaoks lausa auasi. Pean oma kohuseks, et need, kes on meid kasvatanud ja suunanud, tunneksid teenitud vanaduspuhkusele minnes ennast ka edaspidi ühiskonna väärikate, vajalike ja hinnatud liikmetena. Ja see ei saa tulla vaid läbi meie laste või lastelaste toetuse.  Nii nagu mina tahan oma sissetulekut ja oma sõltumatust, tahavad seda ka meie vanavanemad.  Sõltumatus on suurim vabadus.

Seepärast annan oma parima, et meie vanavanemate keskmine pension tõuseks nelja aasta jooksul vähemalt 560 euroni ja jääks tulumaksuvabaks! Lisaks tahame tõsta ka miinimumpalga 800 euroni, et  iga töötav pensionär saaks kuus vähemalt 1360 eurot! Seisan selle eest, et eakate eest makstav sotsiaalmaks langeks 13% võrra, mis aitaks neil tööturul paremini tööd leida.  Soodustada tuleks ka osaajaga töötamist.

Ühtlasi teen kõik, et arendada riigi, omavalitsuste ja ettevõtjatega koostöös välja eakate päevakeskuste süsteem, mis pakuks meie vanadele igapäevaseks eluks vajalikke teenuseid taskukohase hinna ja asukohaga, alates juuksuris käimisest kuni lihtsamate tervisthoidvate võtete õpetamiseni.

Läinud aasta alguses oli Sotsiaalkindlustusameti andmetel pensioni saajaid 302 546. Vanaduspensioni saajad oli neist 73,2%, mis on ligikaudu  ¼ meie rahvaarvust.
Kui õiglane on see, et nii palju meie rahvast elab tegelikult vaesuses?

Kas karistada süüdlaste asemel ohvreid?

On rõõmustav, et vahetult enne märtsikuiseid valimisi tulevad meile valiku tegemisel lisaks valijakompassile ja sadadele lehekülgedele programmdokumentidele appi ka inimesed otse Riigikogu komisjonidest ja kõnepuldist.

Dr Vassiljevi eilne avaldus Sotsiaalkomisjoni avalikul istungil üksikvanema „probleemi“ lahendamisel on vägagi innovaatiline. Esmalt saadame kõik naised kohustuslikule mehetestile ning vastavalt selle tulemusele steriliseerimine vale ja lohaka valiku teinud naise. Ma olen kindel, et kogenud riigimehe ja keskerakondlasena on dr. Vassiljev nimetatud testi tegemiseks planeerinud riigieelarvesse ka kopsaka riigilõivu. Tallinnas seatakse tõenäoliselt sisse ka spetsiaalne järelevalvet teostav Mupo eriosakond, kes vähemalt tallinlastel tõhusalt silma peal hoiab.

Samas võtmes jätkates soovitaksin steriliseerida hoopis mehi, kuna sigimisvõimetuks muudetud  mees ei saa  teistele naistele enam kahju teha. Steriliseeritud isane oleks heaks hoiatuseks, et näed, seal läheb vastutustundetu mees! Aga õige, riigieelarvesse planeeritud testirahad jääksid siis ju kesisemaks. Eriti arvestades tõika, et teatud vanusest ülespoole on naisi meestest ju enam.

Dr. Vassiljevi loogikat edasi arendades võiks ju steriliseerida ka vaesed inimesed, sest ilmselgelt on vaesus üks vastutustundetuse avaldumisvorm. Seega saaks inimesi steriliseerida veelgi lihtsamalt -  nende sissetulekute põhjal. 

Olen siiralt veendunud, et dr. Vassiljevi-sarnase inimese arvamuste pagasisse kuuluvad ka väited, et vägistamise ohvriks langenud naine oli a) sobimatult riietatud, b) provotseeris ise meest ja c) tegelikult soovis seda ise, aga nüüd – näe pirtsutab. Või et koduses peresuhtes vägivalla all kannatav naine ja laps ei saa mehest aru ja norivad ise kolakat. Milleks püüda midagi ennetada või tõsta teadlikkust, kui tegelikult saaks kõik need sellised sobimatult käituvad naised (loe: ohvrid) ju ka lihtsalt vangi panna või kuhugi sunnitööle saata.

Kui nüüd  tõsisemalt mõelda, siis on arusaamatu, kuidas üks Riigikogu liige endale säherdust „säravat“  sõnavõttu üldse lubada saab? Samas hakkab sellise avalduse  põhjal mulle palju arusaadavamaks muutuma riigikogulaste soov komisjonide helisalvestised kustutada. Jah, eilne oli avalik istung, kuid kui palju selliseid ideid liigub ja ringleb suletud uste taga? Millistel  „pärlitel“ on oht sealt avalikkuse ette sattuda? Tegelikult aga ei tohiks intelligentne inimene sellisel kujul alavääristada ja sildistada ei kedagi ega midagi isegi mitte oma mõtetes.

Loodetavasti ei toeta selliseid seisukohti meie valitute enamus. Ehk on vaid dr. Vassiljev sellise mõtteviisi esindajana see „viimane mohhikaanlane“.

Ebaratsionaalne perspektiiv!

Argipäev. Hommik. Kell 6.00 tiriseb pereema ja pereisa magamistoas äratuskell. Lastel veab. Nemad aetakse üles 6.30. Noor pere kusagil Ida-Harjumaal sätib end hommikul liikvele. Isa-ema kell 9.00 Tallinna tööle. Kui perel on vedanud, siis lapsed lasteaeda, vastasel korral veetakse nad vanaema või naabritädi juurde. Või kooli. Õhtul 17.00 isa-ema Tallinnast töölt, lasteaeda lastele järele või otse koju. Puhas sõiduaeg nt Google Maps’i järgi: Saku 21 min, Keila 28 min, Paldiski 47 min, Harku 20 min, Anija 30 min, Salmistu 40 min. Kui me lisame siia asjaolu, et samal ajal lõpeb töö enamusel emadest ja isadest, siis võib selle aja julgelt korrutada kahega kui mitte kolmega. Seega on pere jälle koos kõige varem 18.00 ja reaalsuses pigem vahemikus 18.30-20.00. Ja nii päevast-päeva, aastast-aastasse. Loomulikult ei käi kõik Tallinnasse tööl. Kõigil lihtsalt ei olegi tööd.

Siseministeerium avaldas äsja äärmiselt huvipakkuvate tulemustega siserände uuringu*, mille kohaselt:

• ligi kolmandik (31%) rännetest on seotud tööga
• pisut vähem (28%) on seotud isiklike ja perekondlike põhjustega
• 22% vastanutest mainis eluasemega seotud kaalutlusi
• kõigest 2% vastanutest tõi elukoha vahetamise motiivina välja taristu või teenuste vähesuse eelmises elukohas. 

Töökohad on oluline tegur nii keskustesse kolimisel kui ka keskustest tagamaale ja kaugemalegi maapiirkondadesse kolimisel. Sellest lähtuvalt võib öelda, et Eesti inimese jaoks on äärmiselt tähtis töökoha asukoht. Maapiirkondades ja väiksemates linnades on neid selgelt liiga vähe ja pakutavate töökohtade valik praktiliselt olematu või väga piiratud kvalifikatsiooniga. Tundub üsna trööstitu perspektiiv. Inimesed peavadki kolima linnadesse. Elama korterites, õigemini pisikorterites, just nagu Hruštšovi ajal NSVL’is – „igaühele oma elamispind“, mis sest, et korteri väiksuse tõttu kõik pereliikmed korraga elamises liikuma ei mahu. Kui lugeda eelmisel nädalal avaldatud ülevaadet eelmise aasta kinnisvara turust Eestis, siis keskmine laenuga soetatav elamispind jäi alla 40m2. Kui selles elab pere 2 lapsega, on seda ilmselgelt vähe. Kui Eesti riik soovib aga soodustada üksikvanemate, üldse üksinda elavate inimeste osakaalu, siis oleme muidugi õigel teel. Sellise perspektiivi juures on nõukogudeaegse paneelelamu 3-toaline ju lausa luksus. Kas me tõesti sellist perspektiivi soovimegi?

Siinkohal on hea tuua teieni hea uudis kõigi jaoks, kes on kaotanud usu, et uued inimesed olemasolevas poliitilises stagnatsioonis midagi muuta suudavad.

Pakkusin sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi välja mitmeid ettepanekuid, millest üks puudutab just töökohtade loomist maapiirkondadesse - toome riigiasutuste väiksemad üksused (ca 20-30 töökohta), mis saavad iseseisvamalt tegutseda, väikelinnadesse. Nii tekitame Harju- ja Raplamaale uusi töökohti ja väljakutseid kõrg- ja keskharidusega inimestele, kes muidu peaksid kodupaigast väärilisele töökohale ligemale kolima. Ühtlasi looksime sellega ka linnadest maapiirkonda ümberasujatele hea maaelulise elukeskkonna, mis on ühendatud töövõimalustega lähipiirkonnas.

Trend – linnast maale – on märk ka sellest, et Eesti inimene soovib elada keskkonnas, kus ta teab ja tunneb oma naabrit. Ta saab teda usaldada. Saab vajadusel jätta lapsed naabri juurde. Paluda tal kasvõi lilli kasta, kui ise perega pikemalt kodunt eemal viibib. Selle elukeskkonna nimi on kogukond. See on naabruskond, kus täiskasvanutel on mõnus olla ja üleaedsetega koos jaanituld teha. See on naabruskond, kus kasvavad ka sotsiaalsemad lapsed – „naabrionu käest võib ka nõu küsida“. Kui paljud teavad oma naabreid paneelmaja trepikojas või terves 60 ja enama korteriga majas?

Ratsionalist võib siinkohal viibutada sõrme ja öelda – linnas on kõik odavam! Kuid kas inimeste igapäevaelu, sealhulgas laste kasvatamist, taandada vaid kuivale rahalisele arvestusele on perspektiiv, mis viib Eestit edasi? Lõppude lõpuks, kas see tagab kasvava põlvkonna huvi enda ümber toimuvasse või pigem tekitab see irdunud inimesi, kes näiteks kõnniteel lebavast inimesest pilku kõrvale pöörates mööda kõnnib. Sellisel juhul eelistan mina ebaratsionaalset perpsektiivi.

Riik on täna Eesti suurim tööandja. Kui kogu Eesti maksumaksja raha eest toimivad töökohad jäävad ainult Tallinnasse ja näpuotsaga ka maakonnakeskustesse, siis ei toeta see elutervet elukeskkonda väljaspool suuri keskusi. Riigi eeskuju, olla regionaalselt hajutatud, toetaks kaudselt olemasolevaid tööstusi ja kindlasti kohalikke ettevõtjad rajama kohapeal uusi töökohti. See omakorda teeb tugevamaks kogukonnad, mis Eesti väikeasulates on hakanud aktiviseeruma. See loob tööealisele põlvkonnale stressivabama keskkonna nii oma pere kui ka eneseteostuse jaoks. Selles keskkonnas kasvavad tõenäolisemalt lapsed, kes teavad, et abivajajat on vaja aidata. Selles kogukonnas leiab ka vanem põlvkond endale koha ja tunde, et elu viimane kümnend ei pea olema üksindus.

Mina luban Eesti seadusloomet järgmisel neljal aastal just sellise kogukondliku elukeskkonna toetuseks suunata. Meie lapsed ja meie kogukond on meie tulevik. Tulevik, mis oskab hoolida inimese eest!

Lugemiseks:
SDE valimisprogrammi (http://www.sotsdem.ee/wp-content/uploads/2015/01/SDE-valimisprogramm-2015.pdf) lk 21 alapunktis on kirjutatud: Loome töökohti kõikjal Eestis.

P 9. Piirkondliku arengu toetamiseks ja töökohtade loomiseks soodustame riigiasutuste paiknemist väljaspool suurlinnu.

* Siserände uuring: “Inimesed liiguvad peamiselt maakonnakeskuste ja tagamaa vahel”
www.postimees.ee/3059447/siserande-uuring-inimesed-liiguvad-peamiselt-maakonnakeskuste-ja-tagamaa-vahel

PS. Uuringu põhjal tundub, et teatud mõttes hakkame trendide osas vanale Euroopale lähenema, kus inimesed liiguvad töökohtadele järele ning on sunnitud vahetama elukohti ka suurlinna sees. Reaalses elus annab Eesti analoogiline tendents praktilise põhjuse, miks Sotsdemokraadid on oma programmi riiklike üürikorterite ehitamise sisse kirjutanud. Tööd tegeval inimesel ei ole realistlik hakata iga töökoha jaoks eraldi korterit ostma teadmata, kui kauaks ta sinna jääda saab. Üürikorter on praktiline lahendus.

Eakate teehommik 130 aastat tagasi ja 40 aasta pärast!

Täna oli kodukandi ehk Alavere päev. Rahvamajas eakate teehommik ning kohal valla sotsiaalnõunikud Airi ja Marianne.
"Pädevalt tuletatakse kõigile meelde, et üllatuste ärahoidmiseks inimesed kontrolliksid oma ID kaardi ja passi kehtivust (Kas Sina juba kontrollisid?). Samuti vihje, et õige pensioniraamatu kaaned on hallid. Kaasavõetud fotokaga teeme sujuvalt kahe ID kaardi ja ühe pensioniraamatu jaoks vajalikud pildid. Loodan, et rahvamaja sein on õiget tooni hall ja valgustust piisavalt. Nüüd ei pea kolm inimest pealinna fotograafide juurde ennast seadma. Olles vaid 60 km eemal, on siinse bussiliiklusega see pikk päevateekond. Kui Heinrich Tiiderman 1885-1888 aastal Anijas veel õpetajaameti kõrval fotograafiaga tegeles, tulid pildid vist lihtsamalt kätte :) "

Sellise oleviku ja mineviku retrospektiivse mänguga võikski päeva kokku võtta.

Ometi koos abikaasa Antiga tagasiteel Vetlasse, tehes siin seal bussipeatustes ja küla infotulpade juures peatusi, jõudis uitav mõttelõng tõdemuseni - "...oleks 40 aasta pärast meilgi samasugust reipust nagu neil memmedel, kes täna elavalt kaasa rääkisid nii lastetoetuste, apteegivõrgustiku kui ka riigikaitse teemadel ("Kaua demokraatlik maailm lubab Putinil Ukrainas jantida!")." Samal hetkel mõtted koonduvad ja dialoog võtab uuesti argiselt sihikindla tooni. Anti: "Muidugi on. Miks sa muidu seda kõike teed!" Tõesti, kõik on veel ju võimalik. Ja teha tuleb koos ja kohe, et meie lapsed saaksid hea hariduse, laia silmaringi ja mis peamine kohusetunde, et mitte hilineda 15 min. tööle nii, et pärast nina norgus oled Eesti suurima ahelkokkupõrke "kangelane".

Teeme siis koos! Inimeste jaoks! Iseendi jaoks.

"Austatud, tahan 40 aasta pärast oma eakaaslastega samal moel kokku saada!"

Sotsiaaltöötaja Airi - Anija vald võib uhke olla!

"Nii lihtne arvutus näita, et kui me iivet korda ei saa, siis 40 aasta pärast on eakate teehommikud tasulised!"

Kandidaadi tööpäev!

Aeg on päevale joon alla tõmmata. Hommikupoolik möödus Kehras. Vestlesin inimestega mitmetel teemadel. Kuigi enamus inimestest olid eakad, jõudsime ikka ja jälle laste ja noortega seotud teemade juurde. Tänu vallale ja paberitehasele on noortel olemas head võimalused sportimiseks. Kehras on iseenesest mõnus elukeskkond ja toredad inimesed, kuid mõnikümmend kilomeetrit Tallinnast on praktikas võrdne saja-saja viiekümne kilomeetriga. Kehrast käib rong Tallinnasse päeva jooksul 19 korda. Samas, kui silmas pidada, et pool Anija valla elanikest elab metsade ja rabade vahel kokku 31 külas, siis pilt muutub. Kehra vajab riigi infopunkti, kus kaugemalt kandi inimene väikse kuluga saaks oma asjad aetud. See võib vabalt olla vallamajas asuv assistendiga e-portaal. Ei saa olla iseenesest mõistetav, et kõik riigi elanikud on tänaseks omandanud e-suhtlemisvõime riigiga.

Õhtupoolikul toimus SDE Harju- ja Raplamaa piirkonna kandidaatide tutvustamine ning oma seisukohtade selgitamine Keilas. Sellel kohtumisel tõin välja põhimured , millele olin kinnitust saanud ka päevasel kohtumisel Kehra elanikega - üldine toimetulek, lastetoetused. Küsimusi oli palju alates pensionitest ja hambaravihüvitistest kuni halduspoliitika, töövõimereformini välja. Küsimused olid asjalikud, meeleolu töine, kaks tundi läks lennates.

Juba homme võite minuga kohtuda Alavere Rahvamajas, kuhu mind on kutsutud traditsioonilisele eakate teehommikule kella 11.00. Tore, et vallal ja eakatel on indu selliseid kokkusaamisi korraldada. Eakate soovil räägime koos sotsiaaltöötajatega ID/passi taotlemisest, riigi- ja kohalike omavalitsuste toetuste võimalustest, taastusravist, hoolekandeasutuste võimalustest. Tähelepanelik lugeja märkab, et jällegi samad teemad. E-tiiger kipub maakohtades küll ringi liikuma, aga kohati üsna sihitult. Hea, et kord nelja aasta jooksul on valimised ja saab kodanikele seletada, mis nende võimalused ja õigused on. Kahju, et vahepealsel ajal see töö unarusse jääb.

Uute kohtumisteni! Ikka Inimeste heaks!

S.Mikser: "Evely tundub, et sul on see asi nüüd käpas! Inimeste eest oskad sa igal juhul seista!"

Toredat nuudipäeva teile, head sõbrad!

Rahvakalendrist pärit nuudipäev ei seostu kuidagi meie esivanematele mõisatallides jagatud nuhtlusega, vaid oli tegelikult päris tore püha, kus visati nalja ja joodi lõpuni pühadeõlu ja üldsej õuluajale (loe: puhkamisele ja lõbutsemisele) joon selleks korraks alla tõmmati. Tänapäevase elutempo juures tundub muidugi uskumatuna selline mitmenädalane ’puhkepaus’. Mina olen ennast juba mõnda aega tagasi aktiivsele tegutsemislainele häälestanud ning soovin seda kõigile teistele, et toomapäeval teile keegi Tahma-Toomast ukse taha ei sokutaks.

Piirkondade konkurentsivõimest ja mitte ainult

Elanike arvu ja territooriumi poolest on Aegviidu vald aga väiksemaid omavalitsusi Eestis. Elanike arv vallas on pidevalt vähenenud. 1983. aastal elas siin 1244 inimest, 2003. aastal oli elanike arv 933, 2011. aastal 830 ning 2014. aasta 1. jaanuaril 747.

Elanike arvu ja territooriumi poolest on Aegviidu vald aga väiksemaid omavalitsusi Eestis. Elanike arv vallas on pidevalt vähenenud. 1983. aastal elas siin 1244 inimest, 2003. aastal oli elanike arv 933, 2011. aastal 830 ning 2014. aasta 1. jaanuaril 747.

Saame tuttavaks

Tere. Mina olen Evely Purre. Kandideerin sotsiaaldemokraatide ridades Harju- ja Raplamaal Riigikogusse. Sotsiaaldemokraadina tahan seista selle eest, et kõigil eestimaalastel oleks Eestis hea elada, et keegi ei peaks kannatama puudust ja tundma sotsiaalset tõrjutust. Ennekõike kavatsen seista Harju- ja Raplamaa inimeste eest. Siinsed kogukonnad peavad saama rohkem sõnaõigust ka riiklikul tasandil.

Liitu minu meeskonnaga!

Kui Sina jagad minu seisukohti ning oled valmis kulutama ka oma aega ja energiat, et neid ellu rakendada, siis võta minuga ühendust läbi Facebooki või meilitsi evely.purre@sotsdem.ee
Palka ma oma abilistele maksta ei saa, kuid tegusamad abilised saadan kampaania lõppedes kindlasti soojale maale väljateenitud puhkusele.

Eurotoetused ootavad kasutamist

Kirjutasin Harju Elus ja Kiili lehes pisut eurotoetustest.

Eurotoetused ootavad kasutajaid
Euroopa Liidu eelarveperiood 2014-2020 on käivitunud ning suure tõenäosusega viimaseks jääva perioodi toetussummaks on 3,35 miljardit eurot.

Euroopa Liiduga ühinemisest saadik on Eesti toetustena saanud kordades enam, kui ise panustama on kohustatud. Selle tulemused on näha nii riiklikul (uuenenud taristu, toetused sotsiaalsfääri, kultuuri, meditsiini ja haridusse), kui ka kohalikul tasandil (ettevõtlus, kodanikualgatused, kohalikud omavalitsused jne). Paraku pole aga Euroopa Liidu ühiskassa põhjatu katel, kust iga soovija võib ammutada vastavalt vajadustele-soovidele. Kui seni on antud suur osa toetusi just erinevate taristute ehitamiseks ning remondiks, siis sellel perioodil on pearõhk suunatud majanduskasvu, inimeste heaolu, elu- ja töökeskkonna kvaliteedi tõstmisele. Nagu ka varasematel perioodidel võivad toetusi taodelda kõik ettevõtjad, MTÜd või kasvõi külaseltsid jms, kuid nagu ikka on prioriteetsemaid teemasid. Mõelge hoolikalt läbi! Prioriteetide hulka kuuluvad kindlasti lokaalne (väike- ja keskmise suurusega) ettevõtluse arendus- ja teadustegevus ning kohalike ettevõtete konkurentsivõime suurendamine; tööhõive, ameti- ja elukestva õppega seotud teemad; veekaitse; energiatõhususe tõstmine, roheline taristui, linnaosade jätkusuutlik areng (sh jätkusuutlik transport); info-ja kommunikatsioonitehnoloogia poolt pakutavate teenuste taristu arendamine ning haldusvõimekuse tõstmine. Tulemusliku rahataotluse jaoks ei piisa ainult heast ideest, see peab olema ka hoolikalt läbi mõeldud ning veel hoolikamalt kirja pandud ja teostatud sh vaadates lisaks taotlusvormi küsimustele ka seda mida hinnatakse. Pettuste ja väärkasutuste vältimiseks on Euroopa Liit püstitanud rahaküsijate jaoks paksu “bürokraatiamüüri”, millest läbi tungida pole sugugi lihtne. Abi EASilt ja PRIAIt Õnneks pole toetusetaotlejad jäetud oma probleemidega üksi, professionaalset abi pakuvad ja küsimustele vastavad nii PRIA (www.pria.ee) kui ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (www.eas.ee). Omades laiapõhjalist projektikirjutamis- ja aruandluskogemust nii omavalitsuste, kui ka eraettevõtete tasandil, võin vajadusel olla nõuga abiks. Eesti majandus on aastate jooksul muutunud üha tugevamaks ning peatselt ei saa me enam pretendeerida Euroopa Liidu toetustele, vaid peame ühe rohkem hakkama saama oma jõududega. Kuigi esialgu meie jaoks veel piiranguid ei ole, siis sellest hoolimata tasub juba täna mõtlema hakata ja hoolikalt läbi kaaluda, kuidas Euroopa Liidu abi kõige efektiivsemalt enda jaoks ära kasutada. Seda enam, et kohe-kohe on algamas toetustaotluste esitamine uueks perioodiks. Mis muud kui pead ja käed tööle, ikka kodukandi edendamiseks!