Ebaratsionaalne perspektiiv!

Argipäev. Hommik. Kell 6.00 tiriseb pereema ja pereisa magamistoas äratuskell. Lastel veab. Nemad aetakse üles 6.30. Noor pere kusagil Ida-Harjumaal sätib end hommikul liikvele. Isa-ema kell 9.00 Tallinna tööle. Kui perel on vedanud, siis lapsed lasteaeda, vastasel korral veetakse nad vanaema või naabritädi juurde. Või kooli. Õhtul 17.00 isa-ema Tallinnast töölt, lasteaeda lastele järele või otse koju. Puhas sõiduaeg nt Google Maps’i järgi: Saku 21 min, Keila 28 min, Paldiski 47 min, Harku 20 min, Anija 30 min, Salmistu 40 min. Kui me lisame siia asjaolu, et samal ajal lõpeb töö enamusel emadest ja isadest, siis võib selle aja julgelt korrutada kahega kui mitte kolmega. Seega on pere jälle koos kõige varem 18.00 ja reaalsuses pigem vahemikus 18.30-20.00. Ja nii päevast-päeva, aastast-aastasse. Loomulikult ei käi kõik Tallinnasse tööl. Kõigil lihtsalt ei olegi tööd.

Siseministeerium avaldas äsja äärmiselt huvipakkuvate tulemustega siserände uuringu*, mille kohaselt:

• ligi kolmandik (31%) rännetest on seotud tööga
• pisut vähem (28%) on seotud isiklike ja perekondlike põhjustega
• 22% vastanutest mainis eluasemega seotud kaalutlusi
• kõigest 2% vastanutest tõi elukoha vahetamise motiivina välja taristu või teenuste vähesuse eelmises elukohas. 

Töökohad on oluline tegur nii keskustesse kolimisel kui ka keskustest tagamaale ja kaugemalegi maapiirkondadesse kolimisel. Sellest lähtuvalt võib öelda, et Eesti inimese jaoks on äärmiselt tähtis töökoha asukoht. Maapiirkondades ja väiksemates linnades on neid selgelt liiga vähe ja pakutavate töökohtade valik praktiliselt olematu või väga piiratud kvalifikatsiooniga. Tundub üsna trööstitu perspektiiv. Inimesed peavadki kolima linnadesse. Elama korterites, õigemini pisikorterites, just nagu Hruštšovi ajal NSVL’is – „igaühele oma elamispind“, mis sest, et korteri väiksuse tõttu kõik pereliikmed korraga elamises liikuma ei mahu. Kui lugeda eelmisel nädalal avaldatud ülevaadet eelmise aasta kinnisvara turust Eestis, siis keskmine laenuga soetatav elamispind jäi alla 40m2. Kui selles elab pere 2 lapsega, on seda ilmselgelt vähe. Kui Eesti riik soovib aga soodustada üksikvanemate, üldse üksinda elavate inimeste osakaalu, siis oleme muidugi õigel teel. Sellise perspektiivi juures on nõukogudeaegse paneelelamu 3-toaline ju lausa luksus. Kas me tõesti sellist perspektiivi soovimegi?

Siinkohal on hea tuua teieni hea uudis kõigi jaoks, kes on kaotanud usu, et uued inimesed olemasolevas poliitilises stagnatsioonis midagi muuta suudavad.

Pakkusin sotsiaaldemokraatide valimisprogrammi välja mitmeid ettepanekuid, millest üks puudutab just töökohtade loomist maapiirkondadesse - toome riigiasutuste väiksemad üksused (ca 20-30 töökohta), mis saavad iseseisvamalt tegutseda, väikelinnadesse. Nii tekitame Harju- ja Raplamaale uusi töökohti ja väljakutseid kõrg- ja keskharidusega inimestele, kes muidu peaksid kodupaigast väärilisele töökohale ligemale kolima. Ühtlasi looksime sellega ka linnadest maapiirkonda ümberasujatele hea maaelulise elukeskkonna, mis on ühendatud töövõimalustega lähipiirkonnas.

Trend – linnast maale – on märk ka sellest, et Eesti inimene soovib elada keskkonnas, kus ta teab ja tunneb oma naabrit. Ta saab teda usaldada. Saab vajadusel jätta lapsed naabri juurde. Paluda tal kasvõi lilli kasta, kui ise perega pikemalt kodunt eemal viibib. Selle elukeskkonna nimi on kogukond. See on naabruskond, kus täiskasvanutel on mõnus olla ja üleaedsetega koos jaanituld teha. See on naabruskond, kus kasvavad ka sotsiaalsemad lapsed – „naabrionu käest võib ka nõu küsida“. Kui paljud teavad oma naabreid paneelmaja trepikojas või terves 60 ja enama korteriga majas?

Ratsionalist võib siinkohal viibutada sõrme ja öelda – linnas on kõik odavam! Kuid kas inimeste igapäevaelu, sealhulgas laste kasvatamist, taandada vaid kuivale rahalisele arvestusele on perspektiiv, mis viib Eestit edasi? Lõppude lõpuks, kas see tagab kasvava põlvkonna huvi enda ümber toimuvasse või pigem tekitab see irdunud inimesi, kes näiteks kõnniteel lebavast inimesest pilku kõrvale pöörates mööda kõnnib. Sellisel juhul eelistan mina ebaratsionaalset perpsektiivi.

Riik on täna Eesti suurim tööandja. Kui kogu Eesti maksumaksja raha eest toimivad töökohad jäävad ainult Tallinnasse ja näpuotsaga ka maakonnakeskustesse, siis ei toeta see elutervet elukeskkonda väljaspool suuri keskusi. Riigi eeskuju, olla regionaalselt hajutatud, toetaks kaudselt olemasolevaid tööstusi ja kindlasti kohalikke ettevõtjad rajama kohapeal uusi töökohti. See omakorda teeb tugevamaks kogukonnad, mis Eesti väikeasulates on hakanud aktiviseeruma. See loob tööealisele põlvkonnale stressivabama keskkonna nii oma pere kui ka eneseteostuse jaoks. Selles keskkonnas kasvavad tõenäolisemalt lapsed, kes teavad, et abivajajat on vaja aidata. Selles kogukonnas leiab ka vanem põlvkond endale koha ja tunde, et elu viimane kümnend ei pea olema üksindus.

Mina luban Eesti seadusloomet järgmisel neljal aastal just sellise kogukondliku elukeskkonna toetuseks suunata. Meie lapsed ja meie kogukond on meie tulevik. Tulevik, mis oskab hoolida inimese eest!

Lugemiseks:
SDE valimisprogrammi (http://www.sotsdem.ee/wp-content/uploads/2015/01/SDE-valimisprogramm-2015.pdf) lk 21 alapunktis on kirjutatud: Loome töökohti kõikjal Eestis.

P 9. Piirkondliku arengu toetamiseks ja töökohtade loomiseks soodustame riigiasutuste paiknemist väljaspool suurlinnu.

* Siserände uuring: “Inimesed liiguvad peamiselt maakonnakeskuste ja tagamaa vahel”
www.postimees.ee/3059447/siserande-uuring-inimesed-liiguvad-peamiselt-maakonnakeskuste-ja-tagamaa-vahel

PS. Uuringu põhjal tundub, et teatud mõttes hakkame trendide osas vanale Euroopale lähenema, kus inimesed liiguvad töökohtadele järele ning on sunnitud vahetama elukohti ka suurlinna sees. Reaalses elus annab Eesti analoogiline tendents praktilise põhjuse, miks Sotsdemokraadid on oma programmi riiklike üürikorterite ehitamise sisse kirjutanud. Tööd tegeval inimesel ei ole realistlik hakata iga töökoha jaoks eraldi korterit ostma teadmata, kui kauaks ta sinna jääda saab. Üürikorter on praktiline lahendus.