Vanaemade lugu

Eesti Vabariik. 1930. aasta kuum juulikuu. Heinategu on just täies hoos. Nõva valla Rannakülas näeb ühes kaluriperes ilmavalgust kolmas laps, tüdrukutirts nimega Helga. Pere pole rikas, ajad on rasked ja  ema peab naasema tööle. Pole vanemahüvitist  ega lapsehoolduspuhkust, sõime- või lasteaiakohast rääkimata. Vanemad õed valvavad beebit. Aastatega kasvab Helga tubliks ning töökaks neiuks. Paraku algab sõda, mis purustab mitmed noore inimese unistused ja lootused, puudulikuks jääb haridus, kuid noort naist see ei murra. Töökäsi on kõikjal ja alati vaja. 

Peale sõda, 1952. aastal, läheb Helga mehele ning aasta hiljem sünnib nende perre tütar. Olude sunnil  tuleb tütreke üles kasvatada üksi. Helgal, nagu tema emalgi, polnud vanemahüvitist, lapsehoolduspuhkust ega muid riiklikult tagatud abimeetmeid ning nii pidi ka see noor naine saama hakkama ise. Aga need pole raskused, mis oleks rannarahva järeltulijat suutnud murda. Kokana, kudujana, teistel lihtsamatel töödel olid uksed töökale naisele alati avatud.

Aastad läksid ning saabus aeg, kui tööd olid tehtud ning võis jääda teenitud vanaduspensionile. Siiani endaga kenasti hakkama saanud naine mõistis, et kõik see, mis ta elus on teinud, kulub hädasti ka vanaduspõlves ära. Väljateenitud vanaduspuhkust saab üksi elav inimene pidada vaid siis, kui kütmiseks vajalikud puud  tulevad oma metsast, söök lauale oma aiast, oma kasvatatud kartulist. 

Naine, kellest ma räägin, oli minu vanaema. Maailma parim. Ta oli teinud terve elu väga rasket tööd ning pühendanud hiljem palju aega oma lastelastele. Tänu temale olen ma omandanud oskuse oma kätega perele soojad riided selga meisterdada, tänu temale suudan ma teha süüa ka siis, kui kapis on ainult „tahtejõud“, tänu temale olen ma ehk natuke parem inimene.

Mul on häbi, et sellised inimesed, kelle tööd ja toimetused riigi heaks on tehtud, peavad ajama läbi pensioniga, mis korteris elades katab heal juhul elektri- ja soojakulud, jättes söögiks ja muuks  vaid armetu pisku. Kuigi minu vanaema on tänaseks juba lahkunud, on Eestis terve hulk vanavanemaid, kelle elu paremaks muutmine on minu jaoks lausa auasi. Pean oma kohuseks, et need, kes on meid kasvatanud ja suunanud, tunneksid teenitud vanaduspuhkusele minnes ennast ka edaspidi ühiskonna väärikate, vajalike ja hinnatud liikmetena. Ja see ei saa tulla vaid läbi meie laste või lastelaste toetuse.  Nii nagu mina tahan oma sissetulekut ja oma sõltumatust, tahavad seda ka meie vanavanemad.  Sõltumatus on suurim vabadus.

Seepärast annan oma parima, et meie vanavanemate keskmine pension tõuseks nelja aasta jooksul vähemalt 560 euroni ja jääks tulumaksuvabaks! Lisaks tahame tõsta ka miinimumpalga 800 euroni, et  iga töötav pensionär saaks kuus vähemalt 1360 eurot! Seisan selle eest, et eakate eest makstav sotsiaalmaks langeks 13% võrra, mis aitaks neil tööturul paremini tööd leida.  Soodustada tuleks ka osaajaga töötamist.

Ühtlasi teen kõik, et arendada riigi, omavalitsuste ja ettevõtjatega koostöös välja eakate päevakeskuste süsteem, mis pakuks meie vanadele igapäevaseks eluks vajalikke teenuseid taskukohase hinna ja asukohaga, alates juuksuris käimisest kuni lihtsamate tervisthoidvate võtete õpetamiseni.

Läinud aasta alguses oli Sotsiaalkindlustusameti andmetel pensioni saajaid 302 546. Vanaduspensioni saajad oli neist 73,2%, mis on ligikaudu  ¼ meie rahvaarvust.
Kui õiglane on see, et nii palju meie rahvast elab tegelikult vaesuses?