Kuidas pood külla tuleb ehk minu päev autokaupluses

Eilne hommik algas minu jaoks tavatult vara. Kiire hommikukohv ning juba kiirustangi Kosele, et minna meie autokauplusse müüjaõpilaseks. Kosel teeb juht Endel veel mõned asjatoimetused, toob vahetusraha,  kontrollib kauba ning meie sõit võib alata. Kell on pisut peale seitset.

Esimene peatus viib meid Kose külje all asuvasse teeäärsesse tallu. Seal elab üksik vanahärra, kes muidu poodi ei pääsekski, kui Endel talle otse treppi ei sõidaks. Kast tomatimahla ja mõned tarvilikud toiduained valitud ning makstud, soovib härra meile head teed ning edasi asutame end Ravila poole liikuma. Endel ütleb, et täna oleme pisut varasemad ning ilmselt peame  veidi ootama. Muidu võib juhtuda, et mõnel püsikundel jääb nädalavahetuseks leib ostmata, kuid Endli hooliv loomus sellist asja lubada ei saa.

Oodata polegi vaja kaua, saame just bussi paika, kui ostjad juba kohal. Selgelt tekitab prouades elevust Endli kaaslane. Saame kenasti jutule ning lisaks vajaliku kauba otsimisele räägime ka poliitikast. Mis siis on prouadel südamel? Eks peaasjalikult ikka see, et mis siis saab, kui Endel enam poesõite ei tee? Kuhu siis kauba järgi minema peab? Samuti loodavad prouad, et pension pisut kasvaks. Korteris elades jääb peale maksude tasumist ja rohtude ostmist toiduks ikka väga vähe järele ja peab olema oskuslik, et uue pensionini vastu pidada. Varsti saame oma kaubad siin müüdud, jutud räägitud ja asume uuesti liikvele.

Teele  jääb mitmeid pisipeatusi, kus ostjaks vaid üks inimene. Üksikud inimesed, kelle jalavaeva vähendamiseks on Endel abivalmilt nõus peatuma pea iga värava ees, kus teada, et pererahvas olemas  ning kaupa ootab. Selliselt seigeldes jõuame umbes kahe ja poole tunniga Voosele.

Võrreldes teistega on Voose suur koht. Kultuurimaja ees ootab meid kaheksast inimesest koosnev seltskond. Heatujulised prouad astuvad reipalt poodi sisse ning suur on naabrite üllatus mind kohates. Vestleme pikalt küll päevapoliitikast, Voose tegemistest ning tegusate prouade igapäevaelust.  Kõik saavad  šokolaadi koju kaasa - elu tuleb ikka magusamaks teha. Poole jutu ja toimetuste pealt astub poodi Voose küla säde ja hing, kultuurimaja juhataja Anna. Toob Endlile naabrimemmele mõeldud „Sõnumitooja“ ja palub meil memme juurest läbi sõita. Tegemist on ühe eakama külaelanikuga ja Anna muretseb, et proua ikka oma lehe ja vajaliku toidu kindlasti kätte saaks. Ega midagi, jätame kultuurimaja ees toimetava heatujulise seltskonnaga hüvasti ja asume uuesti teele.

Sõita saame vaid mõned sajad meetrid, kui oleme otse naabrimemme hoovil. Ahjaa, teel kohtame veel üht hilinenud poelist, kellele Endel lahkelt ukse avab ja vajaliku  kraami näppu annab! Naabrimemmega on ka, tänu jumalale, kõik korras. Seni kuni Endel toidumoona kokku pakib, ajame meie soojas toas juttu. Ja jälle tuleb jutuks pisike pension, kallid rohud ja suured maksud… Avaldan lootust, et selles osas on muutusi oodata ja miinimumpalga tõus toob endaga kaasa ka pensionide tõusu. Minnes jätan memmele oma telefoninumbri, et kui peaks olema vaja leiba või rohtu tuua, siis oleks jälle üks number rohkem, kellelt abi küsida.

Edasi sõidame taas väravast väravasse ja mõne suurema peatusega jõuame lõpuks oma sõidu lõpp-punkti Suursool. Viimases peatuses tuleb poodi ka meie tänase päeva kõige noorem ostja ehk pisut üle aastane preili. Ema ostab piima ja lisaks pisipreilile ka natuke õuna.

Ja nii ongi aeg panna kauplus tänaseks kinni ning sõita tagasi Kosele. Peremees teeb Kosel veel viimased toimetused, mina istun oma autosse, et koju sõita. Pea täis mõtteid ja emotsioone. Viimane kord kui Endli bussil mootor katki oli ja ligi kuu aega kaubaauto ei käinud, valmistas see inimestele üksjagu probleeme. Paljud, kelle koduuksel kaubabuss peatus, olid inimesed, kes vanaduse või liikumisprobleemide tõttu olid muust maailmast ära lõigatud. Kui Endel enam ei sõidaks, siis mis nendest saab? Muul moel toidu abivajajateni toimetamine või poeskäikude organiseerimine läheb veelgi kallimaks.

Aga tõesti, mis saab siis, kui Endel enam ei jaksa? Aastaid tal ju juba 78! Kas tuleks noor ja tugev mees, juhul kui Endel peaks väsima,  ning jätkaks sama meeldivalt ja hoolivalt? Hetkel on seda raske uskuda. Vaid töökohtade kaudu inimesi maale tagasi tuues saaksime anda uue hingamise kaupluseautole, naabrivanapaarile ning vallale ühistranspordi planeerimiseks.

Kokkuvõttes võin öelda, et inimesed on ikka inimesed, kusiganes nad ei asu. Söövad ja joovad ka  samu asju – leiba-saia, piima-kohupiima, vorsti, tomatit, mandariine, präänikuid. Endel teeb igal pool märkmeid, mis järgmine kord kaasa võtta, kes soovib granaatõuna, kes seajalgu. Kuid kui päris aus olla, siis see pilt, mis nägin, tegi meele kurvaks – on väga särtsakaid inimesi, ikka seal, kus kogukond tugevam, kuid on ka neid, kes on igapäevaelust väga ära lõigatud. Kuidas edasi?