Poliitiline amokijooks - karistada emadust? Tule taevas appi!

Kui terve Eesti oli äsja hämmastunud eugeenika kohaliku esidoktori mõtteavaldusest “vastutustundetute” naiste steriliseerimisest, siis mind hämmastas rohkem isegi see, kuidas pääsevad sellise mõtlemisega inimesed Riigikogusse ning kelle huvisid nad seal esindavad? Siinkohal tahaks öelda lennartmerelikult : “Tule taevas appi!”

Nii riiklikust kui inimlikust seisukohast ei tohi Eesti kaotada ühtegi last. Isegi kui me seeläbi viie jõukama riigi sekka jõuaksime. Tööränne piiri taha ning langev iive räsivad isegi meie niigi väikest rahvaarvu. Statistikaameti andmetel vähenes eelmisel aastal Eesti rahvaarv 3600 inimese võrra, millest pool tuli negatiivse väljarändesaldo tõttu. Sündide arv on viimasel paaril aastal pisut kasvanud (13700 last 2014. aastal) ja loomulik iive püsinud stabiilne, kuid ikkagi negatiivne. Selle on tinginud ennekõike viimase viie aasta surmade arvu püsimine sarnasel tasemel. Lohutavat, veel vähem rõõmustavat, neis justkui stabiilsetes numbrites kahjuks ei ole. Ennekõike näitab see tugevnevat trendi elanikkonna vananemisele, mis omakorda on paratamatu surve riigi eelarvele ja sotsiaalsüsteemile. Praegu moodustab laste ja pensionäride osatähtsus (ehk siis nende inimeste, kes vajavad riigituge) tööealistega võrreldes 50,9%, mis tähendab, et iga ülalpeetava kohta on meil kaks tööealist inimest. Kuid kui sama tendents jätkub, on  2040. aastal ülalpeetavate osakaal juba 70,2%, mis tähendab kahte ülalpeetavat kolm tööealise inimese kohta.* 

Välisrände negatiivne saldo ei mõju lihtsalt summeeruvalt, vaid võimendab negatiivse loomuliku iibe probleeme. Pole vaja mõistatada, et väljaränne on aktiivseim just nooremaealiste, tööikka jõudnud elanikkonna hulgas. Eesti haridussüsteem on mitmetes rahvusvahelistes uuringutes teiste riikidega võrreldes näidanud häid tulemusi. See asjaolu teeb mind aga eriti murelikuks. Koolitame teistele riikidele hea haridusega, kuid kodumaal perspektiivitunde kaotanud noori, kes suunduvad teistesse riikidesse tööle ja jõukust looma. Haridussüsteem on suuresti riigieelarvele ülesehitatud. Viimaste aastakümnete eesmärk iga hinna eest silma paista riigi fiskaalnäitajatega rahvusvahelises võrdluses on tänaseks viinud olukorrani, kus oma riik oleks justkui iseenda kodanikele selja pööranud. Sellise trendi jätkumine on kindel tupiktee pikas perspektiivis, olgu lühiajaliselt näitajad kui head tahes.

Võtmesõnaks on positiivne iive ja välisrändesaldo positiivseks muutmine. Maakeeli tähendab see perekonda, kes tunneb ennast tuleviku ees turvaliselt.
Täna peame tõdema, et palgavaesuse süvenemise risk lastega perede hulgas on eriti suur. See ei saa olla perspektiiv ei riigi ega ettevõtluse arengule inimeste Eestis! Kui, siis ainult lühinägelike päevapoliitikutele ja kitsarinnalistele Mogri-Märtidele.

Suurima riskigrupi moodustavad siin üksikvanema, valdavalt üksikema, lapsed. Üksikvanema sissetulekust peab ju piisama mitmele ja kõige jaoks. Kaasaaegse ühiskonna heaolu kasv on kaasa toonud isiku võime kergemini üksi hakkama saada, mis on mõjunud püsivate peresuhete loomisele ja hoidmisele laastavalt. See on omaette pikem ja tõsisemat arutelu vajav teemal, millel peatun mõni teine kord. Mitte mingil juhul ei õigusta see asjaolu, kui üks partner on kunagi armastusest ja lootusest sündinud lapsed saatuse hooleks jätnud. Äsja seadustatud elatise garanteerimise fondi loomine on samm õiges suunas. See peab saama kiiresti reaalse sisu ja asuma tegustema. Riik peab osalema oma tulevase kodaniku väärilise stardi kindlustamisel.

Vähem valus pole aga mõelda selle peale, et isegi kahe töötava vanemaga perede palkadest ei pruugi piisata argikulutusteks. Eriti veel, kui pisiperet peaks rohkem olema. 2012. aasta andmete põhjal elas vaesuses ligikaudu 21,5% kooliealise lastega peredest. Mis turvandest me saame rääkida? Veel enam, me riskime pealekasvava põlvkonnaga, kellele oma riik ja selle väärtustamine on vähetähtsad kolmanda-neljanda järjekorra teemad kui üldse.

Eelseisvad valimised on seekord erandlikud just nende valikute ümber, mis ei muuda meie elu üle öö. Samas tuleks kampaania arutelu just selle ümber käima. Meediatarbimisharjumused ja seal toimivad lõksumeelitavad töövõtted mõjutavad  valijat oma lühiajaliste lubadustega, meelitades lausa sooja tee ja pirukaga tegema hetkeotsust, ilma pakendisse vaatamata st ilma sisuta.

See kõik on võimu tähtsustavate erakondade kampaaniad muutnud üha skisofreenilisemaks amokijooksuks. Selline stiil „mõjutada“ inimesi kampaania ajal võtetega, tekitada inimestes lootust, et äkki neil seekord on tõsi taga ja elu lähebki üleöö paremaks. Lihtne on valijat hullutada justkui ta oleks kohe-kohe loteriivõitu võitmas. Loteriivõitu, milles osalemiseks ei anta talle isegi ausat võimalust, rääkimata võiduvõimalusest üldse. Lubatud ajal ei toimu „loosi, kus iga pilet võidab!“ Seda ei olegi planeeritud korraldada, sest selleks on valija hääl saadud ja loterii on aegunud.

Kõige selle taustal on eriti naeruväärne, kui lugupeetud teadlased äärmiselt demagoogiliselt (loe: mitte akadeemiliselt) ründavad lähiajaloo tagasipöördumatute sündmuste tulemusest tulenevale vajadusele otsida integratsiooni küsimustes uusi ja paremaid lahendusi. Veelgi enam, eurojackpot loterii peavõit – minu isiklik mugav ja soe ametikoht peab olema kaitstud isegi, siis kui selle hoidmiseks tuleb õhutada rahvuste vahelisi pingeid ja manipuleerida riikliku julgeolekuga isiklikes huvides. Kõik mõistavad, kellest on jutt.

Sotsiaaldemokraadina ja oma kodusest kasvatusest lähtuvalt ei soovi ma kindlasti osaleda sellises trikitamises. Naljaga pooleks „Päästeamet on aastaid hoiatanud, et tulega mängimine on ohtlik“ :). Kahju, et ei ole veel suitsuandureid, mis reageeriks koheselt, kui poliitiku „suust tuleb suitsu“. Võti kõige selle vastu on meie endi kätes. Tuleb võtta aega, kasutada oma „talupojamõistust“, sisemist intelligentsust, et filtreerida erinevaid väljaütlemisi demagoogiast.

Meie, sotsiaaldemokraatide lubadused on reaalsed:
- tõstame esimese ja teise lapse igakuise toetuse 75 euroni;
- kolme lapsega perele lisame veel 200-eurose toetuse;
- tagame igakuiselt iga lapse kohta 25 eurot huvialatoetust,  et laste areng oleks võimalikult mitmekülgne ning arendav.  

See on üsna tagasihoidlik osa sammudest väärtustamaks inimest, perekonda, last ning hoida nende turva- ja perspektiivitunnet eneseteostamisel homse ees.
 

Tulles tagasi loo algusesse, siis kõik eelnev mitte ainult ei kinnita minu veendumust, et jutt „valesid valikuid tegevate emade“  steriliseerimisvajadusest on tülgastav. Seda mitte inimlikust ja moraalsest küljest, isegi mitte valimiskampaania „mõjusate loosungite“ vajaduse seisukohast. See on kuritegelik oma rahva suhtes. Eelnevast jutust tahan järeldada, et  nn „ebasoovitavate laste arvu kahandamise“ asemel peame me kahandama vaesust ning eeskätt just lastega seotud vaesust. Isegi kui peale tähelepanu saamist poliitik kergekäeliselt vabandab oma ebaõnnestunud nalja pärast, on see lihtsalt lubamatu. Selline juhuslik nali paljastab inimese mõtlemise küünilisuse. Ja sellised inimesed ei tohi osaleda Eesti riigi seadusloomes.

Lapsed on Eesti tulevik ja nendel valimistel hääletama minnes tasub enne hoolikalt läbi mõelda, kas anda oma hääl neile, kes oma sõnadega (loe: tegudega, sest nende tegu ongi sõnastada seadusi) soovivad Eesti iivet piirata, või neile, kes pühendavad oma energia ja ressursid meie lastele parema elu ja võimaluste loomiseks. Nii ja ainult nii tagame tööd tegeva ja tööd andva tuleviku. Nii ja ainult nii tagame pensionid meile endile - tänastele töötegijatele ja tööandjatele.

Neile, kes hoolivad. Mina hoolin inimeste Eestist!

*Statistikaamet, pressiteade 22, 26.02.2014