„Oh, mis see minu hääl ikka loeb...“

Eesti valijate seas on juba  pikka aega liikvel kaks väga olulist ja isegi ohtlikku väärarvamust. Üheks eksitavaks seisukohaks on saanud hoiak, et „oh-mis-see-minu-hääl-ka-loeb“. Mõte sellest, nagu ühe inimese arvamusest ei sõltuks midagi, on ohtlik just nimelt tõelisele demokraatiale. Demokraatia on kõigi üksikindiviidide arvamuste, eelistuste kogusumma. Jättes ennast välja kollektiivsest otsustusprotsessist,  jätab inimene oma elu üle otsustamise teiste hooleks. Kui selliseid inimesi on palju, siis mõistagi ei ole valimistulemused alati sellised nagu me soovime.  Nö surnud ringist, kus valimispassiivsus kutsub esile ebasoovitavad valimistulemused, mis omakorda suurendavad veelgi valimispassiivsust, pääseb välja vaid tegutsedes s.o valimiskasti juures oma tahet avaldades.  Keegi ei takista meid enne valimisi oma eelistusi teistega jagamast ning muudatuste tekitamiseks mõttekaaslasi otsimast või valitseva olukorraga mitte rahul olles ka ise kandideerimast. See oleks Vaba Riigi kodanikule märksa omasem ja loomulikum, kui tuimalt telepurgi või arvuti ees sisse ahmida, mida teised sinusse sisse pumbata suvatsevad. Võib olla on käesolevatel valimistel osalev suurem hulk uusi kandidaate oma ajastu märk?    

Teiseks suuremaks väärarusaamaks on see, et ega väiksemad ja värskemad või kohalikud tegijad eriti löögile st Toompeale pääsegi ja neile antud hääled lähevad raisku või kantakse üle parteide esinumbritele.  Riigikokku tunduvad saavat ikka ühed ja samad inimesed, parteiliidrid, telestaarid või avaliku elu tegelased.  Taas on tegu suletud ringiga, mille põhjuseks on eeskätt eestlaste konservatiivne mõtteviis. Keegi ei taha oma häälel lasta raisku minna ja nii valitaksegi Toompeale ja mujalegi need, kes teleekraanilt või leheveergudelt juba tuttavad, mis sest, et kohalikust elust ja probleemidest ning ehk üldse päevapoliitikast kaugele jäävad. Selliseid häälemagneteid kasutataksegi, et nad oma häälehulgaga tõmbaksid kaasa ka teisi nimekirja eesotsas olijaid. Tulemuseks võib olla järjekordselt madal Riigikogu usaldusprotsent. Ometi on ka kohalikel tublidel tegijatel reaalne võimalus osutuda valituks, kui eelistada omakandi inimesi. Selleks on mitu võimalust.
 

Mis on isikumandaat ja lihtkvoot?
 

Kõigepealt isikumandaat. Kandidaat, kes saab oma valimisringkonnas lihtkvooti ületava häältesumma,  osutub valituks isikumandaadiga. Ah, et mis on lihtkvoot? Näiteks kui valimisringkonnas on 10000 valijat ning 5 saadikumandaati, siis arvutame lihtkvoodi nii 10000:5=2000. 2000 ongi lihtkvoot ja selle häältesumma saavutanud või ületanud on ka ühtlasi valitud. Kuna isikumandaadiks vajalikku kogust üksinda kokku koguda tundub võimalik vaid vähestele ja Riigikogus üks hääl ei ole piisav, siis ongi enamik suure poliitika huvilisi koondunud maailmavaate alusel erinevatesse parteidesse.

Ringkonnamandaat – võimalus kohalikele!  

Teise võimalusena võib seesama kohalik parlamenti jõuda ringkonnamandaadiga. Selleks loetakse kokku parteile valimisringkonnas antud hääled ja jagatakse summa lihtkvoodiga. Kui partei sai näiteks 10000-lt valijalt 8000 häält, siis tähendab see (8000:2000) nelja ringkonnamandaati.  Partei valimisnimekirjas reastatakse tulemuste selgudes kandidaadid vastavalt nende saadud häältearvule. Eelnev valimisnimekiri on lihtsalt nimekiri inimestest, kes partei nimekirjas kandideerivad. Poliitilistes ringkondades räägitakse, et eriti väärtuslikud on nimekirjade esimesed ja tagumised kohad. Lihtsalt selle pärast, et valijal on oma kandidaati kas nimekirja algusest või lõpust hõlbus leida ja tema poolt oma hääl anda. Seetõttu proovivadki erakondade juhatused oma esinumbrid paigutada kas nimekirja tippu või lõppu.  Kuid pidagem meeles, et mõnes väiksemas kohas kopsaka häälesaagi saanud kandidaat saab lõplikus valimisnimekirjas parema koha kui tuntum kuid hõredamalt hääli saanud kandidaat. Lisaks aitavad valimisringkonna kasinama häälesaagiga kandidaadid edasi eeskätt enda seast rohkem hääli kogunuid. Juhul kui erakonna nimekiri kogus peale täismandaatide veel vähemalt  75% mandaadiks vajalikust häältest, siis saab ka selle eest ringkonna täismandaadi.

See on tõsi - Sinu hääl loeb – tegutse!
 

Seega, kui tahame avatumat ja laiapinnalisemat demokraatiat, kohaliku elu edenemist ning uusi nägusid ja värskemaid tuuli Riigikokku, siis tasub minna valima ja anda oma hääl neile, keda tõepoolest teate ja usaldate, kelle igapäevased teod ja tegemised teile teada on ka kogukonna tasandil.